Rahvarõiva kandmise kombest pidulikel sündmustel
Kadri Valner
(töö on valminud 2009. aastal Tallinna Ülikoolis etiketi kursuse lõputööna )
rahvarõiva kandmisest pidulikel hetkedel
Murrangud rahvatantsuliikumises XX sajandil
Heino Aassalu. Koostatud 1990.-tel. Täiendatud leheküljelt www.folk.ee/kultuurilaegas Murrangud eesti rahvatantsus XX sajandil
Kuidas uurida eesti rahvatantsu
Teooriatest, meetoditest ja nende rakendamisest Eestis
Sille Kapper Teesid: Eesti rahvatantsu-uurimine vajab nüüdisaegseid teooriaid ja meetodeid.
Loe edasi ajakirjast Mäetagused 41: http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr41/kapper.pdf
Rahvatantsuharrastus paguluseestlaste hulgas ja selle roll eestluse säilimisel
Iivi Zajedova, Eha Rüütel, Angela Arraste, Kalev Järvela Teesid: Käesolev artikkel toetub Saksamaal pagulaseestlaste hulgas läbi viidud uurimusele, mille eesmärgiks oli intervjuude kaudu saada pagulaseestlaste kogemuslik tagasivaade eesti rahvatantsurühmade tekkimisele ja arengule ning seda mõjutanud teguritele Saksamaa Liitvabariigis pärast Teist maailmasõda.
Intervjuud viidi läbi 13 rahvatantsuga tegelenud väliseestlasega Bocholtis ja Hamburgis. Rahvatantsu rolli iseloomustavate kategooriatena tulid esile rahvatantsu järgmised funktsioonid: järjepidevuse jätkamine; kogukonna organiseerimine; sotsiaalne suhtlus ja heaolu; eesti keele säilitamine; enesemääratlemine.
Loe edasi ajakirjast Mäetagused 41: http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr41/pagulus.pdf
Käsitlusi rahvatantsuliikumisest
www.estonica.org Tants on läbi aegade andnud erinevatele rahvastele võimaluse salvestada oma kogemusi, tundeid ja olemust. Kõik rahvad pole suutnud luua tugevaid tantsutraditsioone, kuid tuntumad tantsud on ulatunud üle riigipiiride. Nii tantsiti 14. ja 15. sajandil Euroopas kuningakodades Itaalia tarantellat ning Prantsuse menuette ja kadrille. 16. ja 17. sajandil tantsiti Inglise kontra- ja mõõgatantse. Järgmine sajand andis Saksa-Austria päritolu valsi ja lendleri. Seda loetelu võiks veel pikalt jätkata ja täiendada. Aga eestlased? Kuidas nemad sellesse kultuuripilti sobituvad?
Loe veel
Kultuuriidentiteet, rahvuslus ja muutused laulutraditsioonis
Kristin Kuutma
http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr7/kuutma.htm Käesolev kirjutis püüab asetada muutusi laulutraditsioonis vastavasse sotsiaal-kultuurilisse konteksti ning ühtlasi käsitleda kultuuriidentiteedi ja rahvusluse ilminguid ajaloolises perspektiivis. Et uurida konkreetseid situatsioone, kus laulutraditsioon seostub kultuuriidentiteediga, on lähema vaatluse alla võetud kaks festivali: suur üldrahvalik pidustus ja väike kogukondlik külapidu. Festival on siinkohal määratletud kui kultuuriliste esinemiste või etenduste (cultural performance) kogum, seda iseloomustab perioodilisus ja korduvus, aja impersonaalne ja prognoositav kulgemine (Stoeltje 1983: 240). Festival kui rahvapidu pakub võimaluse uurida kombestiku välispidist suunitlust, folkloorifenomene, teisenemisi sotsiaal-kultuurilises kontekstis, organiseeritud esinemisi publikule, ning laulmise funktsionaalset konteksti.
Loe veel
Laulupeod rahvusliku identiteedi kandjana
Kristin Kuutma
http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr1/internet.htm Laulmine kui kunstiline väljendusvahend peegeldab ühiskonna sotsiaal-kultuurilises kontekstis toimuvaid muutusi, lauluharrastus võib märkimisväärse mehhanismina mõjutada sotsiaalset käitumist, osutuda rahvusliku vabaduspüüdluse kultuuriliseks väljendusvahendiks. Traditsioonilises ühiskonnas oli laulmine kogukonna sisese suhtlemise süsteemi üks osa, ning selle esmane funktsionaalne tähendus oli seotud traditsiooniliste riitustega, kombetalitustega. Laulmine ei omanud konkreetset esteetilist eesmärki, puudus kirjalik tekst, laul oli vahendiks tunnete interpreteerimisel, sõnumite edastamisel, ühtlasi tugevdati rühmaidentiteeti.
Loe veel
Rahvamuusika ajalugu
Ahto Nurk
Andmeid rahvapilliansamblite kohta on varasematest aegadest väga vähe. On mõningaid teateid ansamblite musitseerimisest pulmades 18. sajandil. Eesti ühehäälne regivärsiline rahvalaul ei soodustanud mitmehäälset koosmängu. Ansamblimäng üsna mitmesugustes koosseisudes kodunes Eestis alates 19. sajandi lõpupoole. 19. sajandi teine pool on tähtis ajajärk kogu eesti muusikakultuurile. Laulukoorid ja puhkpilliorkestrid kujunesid rahvusliku liikumise kolleteks ning omandasid seega erakordselt suure tähtsuse kogu rahva kultuurielus. Sündis laulupidude traditsioon ja alustasid tegevust ka esimesed rahvapilliorkestrid.
Loe veel
Soome-ugri laul ja tants (rõhuasetusega liivlastel)
Kristin Kuutma, 1997 http://www.suri.ee/il/97/4/laul.html Kui 19. sajandi keskel mõeldi akadeemiliste peade poolt välja termin “folkloor”, sai alguse ka teatud ühendavate tunnuste järgi liigituvate inimkoosluste poolne rahvatraditsiooni kasutamine enese esitlemiseks väljaspool oma kogukonda. Esteetiline eneseväljendus kujundati aegamisi agraarühiskonna eluolu tarbeobjektist esituskultuuri saavutusobjektiks. Ajaloo ja kultuuriprotsesside keerdkäikude tulemusena on eriti viimase poole sajandi jooksul löönud lokkama traditsioon kasutada rahvalaulu, -tantsu ja -muusikat etnilise eneseteostuse vormina. Peetud peod ja korraldatud kontserdid kipuvad juba vormuma ja eristuma omaette rahvapärimuse liigiks, ning siin annab Eesti kultuuripildis oma toeka panuse ka soomeugriline askeldamine -- nüüdseks aastaid kestnud oktoobrikuiste hõimupäevade traditsioonile lisati sel suvel ka soome-ugri rahvaste folkloorifestival.
Loe veel
Herbert Tampere 1.02.1909 - 19.01. 1975
Pille Kippar
NONAGINTA, 1999 Professionaalse eesti folkloristika rajamisel on kaks olulist daatumit: 1920. aastal asutati äsja eestikeelseks muudetud Tartu ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool (professor Walter Anderson, hiljem ka erakorraline professor Matthias Johann Eisen) ning 1927. aastal rajati mitmete varasemate folkloorikogude hooldamiseks ja rahvaluule uurimiseks Eesti Rahvaluule Arhiiv (ERA, juhataja Oskar Loorits). Järgmisel aastal (1928) asus ERAs tööle filoloogiaüliõpilane Herbert Tampere. Nii kuulub praegune tähtpäevaline eesti elukutseliste rahvaluule-uurijate esimesse põlvkonda.
Loe veel
| 
